Tõuloomakasvatus 2015-3

Aasta 2015 jääb Eesti loomakasvatajatele kauaks meelde, kahjuks häiriva tootmise kollapsiga. Kvoodi lõpuaasta tõi edukatele piimatootjatele kaela trahvi, piimahinna languse tasemele, kus palju ettevõtteid loobus piimakarjast. Paljuski on põhjuseks Vene turu ärajäämine, õigemini sanktsioonid sanktsioonide vastu, mis ajas sassi Balti riikide vabaturu, kus Eesti piimatootjatel oli soodus positsioon. Elussigade sisseveo keeld Venemaale andis löögi seakasvatajatele. Lisaks on seakasvatajad elanud Aafrika sigade katku hirmus. Halvasti on läinud neil, kes pidid sead hävitama. Võib-olla siiski paremini (on kompensatsioon) kui neil, kes lõpetava(si)d seakasvatuse.

Igal juhul on segadust palju. Õpetlik oli Eesti Ekspressi artikkel 2. septembril sellest, kui kõikides naaberriikides oli taud ja kuidas Eesti ainukese riigina pääses 1938/39 suu- ja sõrataudist. Ainult riigi kõigi tasandite sihipärane, nõudlik ja kõigile arusaadav kaitsetegevus tagas selle.

Seakatku leviku takistamiseks jäi mõistlikest otsustest ja asjalikust tegevusest puudu juba 2014. aasta sügisel. Peale jäi keskkonnakaitse (ei või metssigu jahiga laiali ajada) seisukoht contra oht põllumajanduslikule seakasvatusele. Alles nüüd aasta pärast, kui üle 22 000 kodusea on hukatud, otsustati hakata järgnevatel kuudel vähendama metssigade populatsiooni 30 000 võrra. Kahjuks põllumajanduse heaks tegeldakse rohkem tabandunud farmide (tervete?) sigade utiliseerimise viisidega ja kompensatsioonivõimaluste leidmisega.

On olnud raskeid perioode kord ühel, kord teisel loomakasvatusharul, et aga veise- ja seakasvatusel ühel ajal, kus ohus on ligi 80% loomakasvatuse kogutoodangust või üle poole põllumajandustootmisest, on pretsedenditu. Põllud võib aastaks-kaheks sööti jätta, tehase-vabriku sulgeda mõneks aastaks, ja alustada uuesti, aga seakasvatuse, rääkimata veisekasvatusest, taastamiseks kulub aastaid, mil tuleb vaid investeerida. Mida investeerida, kui tootmise lõpetamiseks makstakse ära kõik oma reservid. Lisaks tuleb vanad laenud enne ära tasuda, kui saab uusi võtta. Toompeal käimine 14. septembril ja sealsed jutud, ka pärast seda, tõestavad veel kord, kui vähe tähendavad ametnikele kodumaised toiduained, sest selle katavad ka teised riigid.

Aga Eesti üks miljon hektarit põllumaad ja lisaks pool miljonit looduslikke rohumaid tahavad hooldamist ja korrashoidu, vastupidist nägime juba taasiseseisvumise järel. Et kas või välisturistidele meelepärane olla, on siiski ainus viis põllumajandusliku maa sihipärane harimine ja kasutamine. Maa kasutamisotstarbe Eestis määrab aga loomakasvatus.

Olev Saveli

Loomakasvatus
2 R. Lokk, A. Tilk, H. Vaher. Eesti loomakasvatus 2015. a I poolaastal

Veised
4 T. Põlluäär. Uue lihaveisetõu esindajad Eestis
5 T. Põlluäär. Jänedal toimus taas lihaveiste konkurss
5 S. Turu, J. Mättik. Eesti aberdiini-anguse klubi õppereisist Šotimaale
8 R. Pikkmets. Šaroleehuviliste õppereis Inglismaale

Lambad
10 K. Vikat. C. R. Jakobsoni talumuuseumi külapäev ja 20. lambapäev Kurgjal

Sead
12 A. Põldvere, A. Tänavots, T. Torga. Djuroki tõugu kultide mõju nuumsigade lihaskoe kvaliteedile

Hobused
16 K. Sepp. XXI eesti raskeveohobuste päev Palmses

Referaadid
17 S. Hoy. Järjest suuremad pesakonnad, mida teha?

Kroonika
18 O. Saveli. Tartu sügisnäitus ja Tõuloom 2015