Tõuloomakasvatus 2011-4

Käesolev aasta algas aktiivse sisepoliitikaga, lõpeb mõnevõrra aktiivsema välispoliitikaga, õigemini võitlustega Euroopa Liidus. Võrdsuse printsiibi rakendamine on tähtis meile, ebavõrdsetele, võrdsetest võrdsematele tähendab see aga ebavõrdsust, õigemini kaotust seniste toetuste tasemes. On täiesti selge, et ühisel Euroopa Liidu turul ollakse võrdväärsed, aga tootmistingimused kaugelt erinevad. Vihjed madalatele töötasudele või tööjõu väikesele efektiivsusele pole asjakohased, sest põhjused ja tagajärjed on omavahel segamini aetud. Tulemust tahetakse korrigeerida ühisturul. Väikeriigid, nagu Eesti, ei pääsegi otse sinna, vaid just läbi nende võrdsemate riikide kaubamärkide kaudu. Nende märkide alla saamine pole odav, st meie tooted ostetakse oluliselt madalama ja müüakse edasi hoopis kõrgema hinnaga. Kui toote saamisprotsessis liikuda piki telge allapoole, peab toote toormaterjali tootja – põllumees – leppima madalama kokkuostuhinnaga.

Kui loomakasvatajale jääb piimasaaduste või lihatoodete müük, ka eksport (kolmandatesse riikidesse) pisut kaugeks, siis piima ja elusloomade müük teistesse riikidesse on juba vahetu äri. Sel alal on kaks-kolm aastat olnud murdelisteks. Piima müük Leetu on olnud valdav ja vähem Lätti. Sigade müük Venemaale on toimunud aastaid, kuid müüdud sigade arv kahekordistus 2009. aastal, tänavu ilmselt müüakse üle 200 000 sea. Elusveiste väljamüük suurenes Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja andmeil 2010. aastal 1,4 korda ja 2011. a esimesel poolaastal veel 1,6 korda (kehamassi alusel). Seejuures 583 tõuveist moodustasid vaid 3,4%, järelikult 96,6% e 16 725 olid pullvasikad (Hollandi kaudu mujale) ja nuumveised, kes müüdi Türki. Sinna on müüdud ka esimene tuhat lihatalle. Kas sedavõrd vaesustus kodumaine veiselihaturg väärtuslikust noorveiselihast? Küll vahendajad selle osa vaheltkasuga sisse ostavad, kuid suurenenud sisseostuhinnad põhjustavad kindlasti kvaliteedi languse.

Aga tähtsam on hoopis see, et Eesti põllumees on leidnud tee (mitte ELis), kuidas suurendada sissetulekut ning panna piima ja loomade töötlejaid mõtlema sellele, kuidas oma ülemääraseid tootmisvõimsusi säilitada tingimustes, kui peavad Eesti loomakasvatajatele maksma senisest suuremat kokkuostuhinda. Sellist organiseeritust ja ühistegevust oleks vaja olnud põllumeestel juba 1990. aastatel, siis saanuks nüüd rääkida valdavalt ühistulisest piima ja tapaloomi töötlevast tööstusest Eestis, nagu on see Soomes ja teistes „vanades“ EL riikides.

Ühistegelises tõuaretussüsteemis pole ka rahulikud ajad. Eesti Hobusekasvatajate Selts on juba üle aasta kulutanud tööaega asjatule bürokraatiale ja teisitimõtlejatele. Loodame siiski, et 2012. aastal saavad meie aretusühingud tegeleda rohkem põhitööga. Edu kõigile!

Olev Saveli

Loomakasvatus
2 L. Jürgenson. Eesti loomakasvatus 2011. a üheksa kuuga

Veised
3 P. Padrik, T. Bulitko. Spermide suguselekteerimine, selle mõju sperma kvaliteedinäitajatele ja mullikate tiinestumisele
6 P. Padrik, T. Bulitko. Mullikate tiinestumine tava- ja suguselekteeritud spermaga seemendamisel ning seda mõjutavad tegurid
7 O. Saveli. Lehmade viljakus tagab vaevalt põhikarja taastootmise
10 K. Saastamoinen. Eesti maakari soomlase pilgu läbi

Hobused
10 A. Kallaste. Kogemusi noorhobuste ettevalmistamisel
11 K. Sepp. Parimad noorte trakeenide aretajad selgunud
12 H. Kaldmäe. Silo hobuste söödana

Lambad
14 P. Piirsalu, M. Vallas, K. Vikat. Eri tõugu tallede kasvukiirus ning lihajõudlus mahe- ja tavatootmisega aretusfarmides

Linnud
17 H. Tikk. Matjamal uus vutibroilerite lindla

Referaadid
18 T. Kaart. Genoomselektsioon – kuidas ja milleks?
20 H. Täubert, S. Rensing, F. Reinhardt. Holsteinide genoomaretusprogrammis aretustöö plaanimine ZPLAN+ abil

Intervjuu
22 R. Raadik. Toetusi saab küsida ka LEADER-programmi raames

Kroonika
23 O. Saveli. Aasta põllumees Avo Samarüütel ja elutööpreemia laureaat Eino Härm

 
O. Saveli foto