Tõuloomakasvatus 2011-2

Lugedes meie ajakirja „Hea lugeja“ rubriigi viie ja kümne aasta tagust artiklit, tuleb tsiteerida klassikut, kelle tööleasumisest Tori hobusekasvanduse territooriumil asuvasse veiste seemendusjaama täitus 6. aprillil 50 aastat. Tollal elas Tori rahvas aktiivset elu, eestvedajaid oli EPAst tulnuid üle tosina. Pühapaiku oli Toris kaks: põrgu ja hobusekasvandus. Hobusetallides oli tori tõu paremik, treeningud toimusid iga päev, sest periooditi leidsid ajutise elukoha ka sugutäkud. Tallide ja seemendusjaama ümbrus pidi igati korras olema, sest turistide vool oli nii suur, et segas isegi spetsialistide tööd. Tuli käia külakorda giidiks, et tutvustada Eesti parimaid hobuseid, Tori kui tippmajandit, muidugi põrgut ja surnuaeda.
Kuidagi vaikseks on jäänud Tori (suksutallis on veel hobuseid ja päris häid). Ainult kiriku taastamise õnnestunud äriprojekt annab Torist teada mõni kord aastas. On küll ettevõtjaid, kuid ühist peremeest (valda?) on vähe märgata. Tallide ümbrus, lagunevad hooned ja nendevaheliste alade korrashoid peremehe kätt küll ei väljenda. Omanik on riik, rentija OÜ Tori Hobusekasvandus ja kehtib nendevaheline leping 30 aastaks.
Kui tsiteerida kümne aasta tagust seisukohta, tuleks erastamine lugeda ebaõnnestunuks. Ja nüüd? Ikka puudub eesti ohustatud tõugudel aretusmaterjali „varjupaik“, jõudluskontrolli tarvis katsete ja võistlusteks treeningukoht. Need kohustused on lepingust välja jäetud. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kontor on Toris, aastaid oldud valmis juhtima riigi aretustoetuse abil kasvanduse funktsioone Eestis. EHSi üldkoosolekul 8. juunil pöördus Vambola Bakhoff riigikogu kultuurikomisjoni ja põllumajandusministri poole isikliku ettepanekuga taastada Tori hobusekasvandus riigiosalusega sihtasutusena. EHSi liikmed toetasid ühehäälselt tema ettepanekut.
Teiselt poolt tuleb toetada põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi ettepanekut Jõudluskontrolli Keskuse kui riikliku asutuse üleandmist suurimale jõudluskontrolli tarbivale aretusühingule – Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistule. Põhimõtteline eripärasus seisnebki selles, et riigiasutust finantseerib väikeses osas riik, ülejäänud sissetulek laekub loomakasvatajate või nende aretusühingute teenustasudest, sealhulgas riigipoolse aretustoetuse abil. Ka edaspidi peaks jääma riigitoetus, sest loomakasvatajad pole senini nii rikkad, et suudaksid täies mahus kinni maksta jõudluskontrolli teenust. Kaks erinevat asutust oma erinevate funktsioonidega, aga mõlemad teenindavad tõuaretajaid eesmärgiga aretada edasi kohalikke tõuge või säilitada väärtuslikku genofondi. Sõltuvalt töö iseloomust võib omandivorm olla aga erinev.

Olev Saveli

Loomakasvatus
2 L. Jürgenson. Eesti loomakasvatus 2011. a I kvartalis

Veised
4 T. Põlluäär. EPK tõu aretusmaterjal (2011. a esimese hindamise järgi)
6 K. Kalamees. Eesti maakarja pullid ja spermavarud
9 O. Saveli. Jõudluskontrollist aastaraamatute põhjal

Sead
12 P. Kütt. Kanada õppepäev

Lambad ja kitsed
13 K. Vikat. Lammaste jõudluskontrolli tulemused 2010. aastal
16 A. Mets. Algaja kitsekasvataja üllatused ja murtud müüdid
18 A. Väli. Soodne, moodne ja tervislik elukeskkond lammastele

Referaadid
19 C. Simantke, S. Waiblinger. Ka sarvedega võib elada

Kroonika
21 T. Bulitko. Leino Vessarti mantlipärijaks valiti Aldo Vaan
22 K. Sepp. Tori hobusekasvanduse juubeliaasta
23 K. Sepp. Piirkondlikud jõudluskatsed noorhobustele
25 O. Saveli. Arutelud Jõudluskontrolli Keskuse tuleviku üle
27 T. Bulitko. Hiina põllumajandusdelegatsioon Eestis
28 T. Põlluäär. Eesti punase tõu viss 2011 selgunud
 

A. Tänavotsa foto