Tõuloomakasvatus 2009-4

Aasta 2009 saab minevikuks ja varsti ka ajalooks. Põllumajandustootjad on lahterdanud selle majanduslikult viimase 20 aasta raskemate hulka. Kümne aasta tagune langus kordus kiiresti poliitilistest ümberkorraldustest tekkinud mõõna järele, siis  polnud veel liigset optimismi. Investeeringuid sai vähe teha, sest polnud Euroopa Liidu toetusi. Lihtsalt öeldes, põllumajandustootjatel polnud võlgu, vähemalt otsustaval määral.
Viimase pooleteise aasta löök järgnes suurele tõusuperioodile, mida valitsus ja poliitilised nõuandjad püüdsid oma nimele kirjutada, kuigi oli reaalseid kriitikuid. Pankadest võetud laenud EL toetuste saamiseks ja igasugused liisingud vajavad tagasimaksmist. Millest tasuda, kui tootmise ülalhoidmiseks makstakse peale? Liberaalne majanduspoliitika põhinevat vaid äril, kui hästi läheb, oled vee peal, kui halvasti, paned poe kinni või leiad uue kauba. Põllumajanduses nii ei saa, eesmärk pole äriajamine, vaid oma riigi elanikkonna varustamine omamaiste toiduainetega. Kuigi peab majanduslikult ennast ka õigustama, millest sõltub töötasu või pere heaolu.
Kaubanduse ühepäeva mentaliteet ei taga põllumajanduse jätkusuutlikkust, sest kõik tootmistsüklid on aastatepikkused. Just kaubandus on  läbi toiduainetetööstuse võtnud enda kätte põllumajanduse allakiskumise. Riik valitsuse näol pühib käed puhtaks, sekkuda ei saa, eraomandus on püha. Aga põllumajanduslikud ettevõtted on samuti erastatud. Kõik nad on riigile võrdväärsed partnerid.
Kahju, et põllumajandustootjate ühendusorganisatsioonidega manipuleeritakse, ikka nii nagu kahehobuserakendit, kus üks liigub ette, siis teine tagasi, ja vastupidi. Kaarik püsib ikka paigal ja valitsuses hõõrutakse rõõmsalt käsi. Kahjuks valiti eluseksponaadiks tapamaja tarvis kasvatatavad herefordivasikad. Oleks kohale toodud täislüpsieas lehmgi, võib-olla mõnigi linnainimene oleks hakanud mõistma, mis ikka Eestimaal toimub.
Paljudel on mureks ülejääva piima müük välisriikidesse. Selle probleemi üheks lahenduseks on üleminek mahetootmisele. Piim on tervislikum, lehm annab vähem piima. Kohustusest korraldada maheveisekasvatuse õppepäevi (kaks on toimunud, üks järgmisel aastal) on saanud selgeks, et inimesed on sunnitud üle minema mahetootmisele, sest siis on toetused suuremad. Üheks probleemiks on mahetoodete väike kogus – 12 000 tonni piima ja üle 900 tonni veiseliha, mis moodustab 0,3% toiduainete kogusest. Teiseks ja hoopis suuremaks probleemiks on, et 70% mahepiimast valatakse tavapiima hulka. Ainukese mahelihatöötleja Märjamaa lihatööstuses moodustab maheveiseliha 6%, ülejäänu läheb teiste tööstuste tavaliha hulka. Õnnelikud on need tarbijad, kes otsemüügi kaudu on varustatud mahetoodanguga. Ka siin on vaja riiklikku abi, muidu taandub see ainult elulaadiks.
Vaatamata sellele läheme optimistlikumalt vastu 2010. aastale.

Olev Saveli

Loomakasvatus
2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatuse kolm kvartalit

Veised
4 A. Veidenberg. 20 aastat EK Seltsi taasasutamisest

Sead
5 M. Kruus. Uus lähenemine emikute kasutamisel
7 P. Kütt. Djuroki kuldid seemendusjaamas

Hobused
8 K. Sepp. Kokkuvõte hobuste jõudluskatsetest 2009. aastal

Linnud
11 M. Piirsalu. Eesti Linnukasvatajate Seltsi asutamisest 90 aastat
12 V. Tikk. Linnukasvatuskonverentsi traditsioon püsib
14 P. Aasmäe. Linnukasvatuskonverentsi traditsioon püsib

Jõudluskontroll
15 I. Maasikas. 100 aastat jõudluskontrolli

Teadus
19 H. Kaldmäe. Silost ja selle analüüsimisest
21 O. Saveli. Ülevenemaalises loomakasvatusinstituudis Puškinis

Mahetootmine
23 O. Saveli. Intervjuu Juhan Särgavaga

Referaadid
26 Türgi põllumajandusest

Reisikirjad
28 O. Saveli. Prantsusmaa loomanäitus Space 2009

A. Juusi foto