Tõuloomakasvatus 2005-4

Jällegi on käes jõulukuu, varsti aastavahetus, käes uus aasta ja algab kõik otsast. Kuid iga aasta on omapärane, iseäralik, kuid andmeid salvestamata eripära tuhmub või ununeb hoopiski.
2005. aastat võib veisekasvatajatele pidada küll uusfarmide aastaks, sest põllumajandusministeeriumi andmeil lasti käiku 20 uut ja rekonstrueeriti 9 farmi. Kokku viidi puhta ja karge õhuga vabapidamisega farmi üle 13 000 lehma, millega suurenes ka lehmakohtade arv 2000 võrra. Seega suudeti ühe aastaga viia Eestis vabapidamisele, platsillüpsile ja täisratsioonilisele söötmisele umbes 12% lehmadest. Eelnevate aastate kogemused innustasid ja toodangutõus muutub reaalsemaks. Eks EL-is olemine on toonud kasu, kuid väliskapitali osa ja farmerite sõltuvus pankadest vaid kasvab.
Lihatööstus läheb aga pikkade sammudega Soome firmade kätte. Valga tööstuse langemine põrmustas tema varasema aja aatelisuse oreooli. Koos tööstusega läksid seafarmid, aga neile lisaks ka teisi tuntud seakasvatuse kantse. On jäänud Saaremaa, aga "kosilasi" käib seal pidevalt. Salmonelloosipuhang Talleggis mõnevõrra suurendas Eesti kapitali osa muna- ja linnulihatoodangus, kuid vaid hetkeks.
Aretustöö on olnud edukas, sest kõikide loomaliikide jõudlusnäitajad paranevad märgatavalt. Edu oleks veelgi suurem, kui aretusühingute juhtkonnad saaksid enam tegeleda oma põhieesmärgi nimel - aretustööga. Segab üha kasvav bürokraatia, mida võib ajada uue liidu kaela, kuid aktuaalsust pole kaotanud nõukogudeaja kohta käinud fraas: "kangelaslikult ületame enda poolt püstitatud raskusi". Aretusprogrammide, kordade ja mille veel muutmised ettekirjutustena on viinud aega, kus põllumajandusministeerium kirjutas ette, viis ellu ja kontrollis ise. Eestis aga peaksid olema juba tosin aastat eraõiguslikud loomaomanikele kuuluvad aretusühingud, kes ise kehtestavad nõuded, tingimused ja koostavad aretusprogrammid. Kahjuks on riigitoetus aheldanud aretusühingud riigiametnike meelevalda. Sellist riigiesindajate sekkumist aretusühingute loometöösse pole kohanud üheski ELi vanas liikmesriigis. Järelikult on veel arenguruumi.
Aga kindlasti ka aretusühingute nõukogude/juhatuste liikmetel ei jätku alati kompetentsust, et teha kaugele ulatuvaid otsuseid. Kõik sõltub ka teoreetilisest ja juriidilisest ettevalmistusest, mida saaks parandada ühisseminaride kaudu. Eesti Tõuloomakasvatuse Liidul lükkus plaanitud seminar 2006. aastasse.
Oleme optimistlikud, parandame koostööd ja teeme olnust õiged järeldused parandamaks Eesti tõugude aretusväärtust ja jõudlust! Edu kõigile uuel aastal!

Olev Saveli

Loomakasvatus
2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatus 2005. aasta 9 kuuga

Veised
4 T. Põlluäär, A. Sonets. Euroopa punaste piimatõugude aretajate aastakoosolek Rootsis
6 L. Hansen. Holsteini ristamiskatsed Kalifornias
10 K. Kalamees. Vaata oma ninaotsast kaugemale!
12 P. Järv, R. Toi. Lihaveiste aretusprogrammist ja jõudluskontrollist
14 M. Voore, O. Saveli. Katselehmade eluajatoodang sõltuvalt praakimispõhjustest

Sead
17 M. Kruus. Sigade jõudluse aretusväärtuse hindamine on muutumas
18 V. Vare, O. Saveli. Emiste viljakus tootmisfarmis

Linnud
20 V. Tikk. Oma eriala spetsialistid

Söötmine
22 H. Kaldmäe, M. Kass. Proteiinsöötadest ja proteiini kvaliteedist

Mahetootmine
24 D. Younie. Loomakasvatussaaduste kvaliteet ja ohutus mahetootmises

Kroonika
27 O. Saveli. Konkurss "Aasta põllumees 2005"
29 O. Saveli. Tähtsad üritused Saksamaal
31 In memoriam. Elmar-Ants Valdmann, Vambola Laanmäe
32 Eesti Põllumajandusülikool muutis nime

A. Juusi foto