Tõuloomakasvatus 2005-3

Vaatamata kuivapoolsele kevadele andsid rohumaad suhteliselt hea saagi, kuid kordusniide hilines või kohati jäigi saamata. Siiski silorullide read annavad tunnistust, et läheduses peaks veisefarm olema. Aga kuhu on kadunud Eestimaa loodust ilmestanud punased või mustakirjud veised? Tartu-Tallinna trassil kohtad esimest noorkarja Puurmannis, lehmi Neanurmes ja Lilleveres, Paia ristis, Mäos, Kose-Ristil talukari, veel Kuivajõel ja Tallinna piiril Pihlaka kari. Palju sai? Ikkagi hõre, kuigi tihedama "asustusega" trass Eestis. Aga võta Tartust suund Jõhvi, Pärnu, Haapsalu või Võru suunas, veelgi hõredam.
Uute suurfarmide, enamasti külmlautade, avamised on muutunud Eestis tavapäraseks, mis küll ühelt poolt tähendab sama ettevõtte lehmade pidamistingimuste parandamist, aga teiselt poolt ka ettevõtte suurenemist. Eesti holsteini vissi-konkursile Luigel elas kaasa Eesti Vabariigi põllumajanduse suurima korüfee Theodor Pooli tütar Malle kui Piistaoja talu osanik. Tema küsimusele, miks Eestis ei taastu talukarjad, jäin vastuse võlgu, sest ei tahtnud riivata tema vanematelt päritud aatelisust. Tegemist on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi poliitiliste erakondade vabaturu majanduspoliitikaga. Kui Eesti majandusruumis toimub põhilistes tegevusvaldkondades (teenindus, finants, tööstus jt) kontsentreerumine e ettevõtete suurenemine liitmiste teel nagu põllumajanduses 1970. aastatel, siis on mõeldamatu, et ühes valdkonnas (põllumajanduses) peaks suutma läbi lüüa konkurentsis väikeettevõtja. Siin aitaks ühistegevus, kuid selle arengut pärsivad mitmed tegurid. Sellist edukust kui 1920-1940 pole suudetud ega ilmselt ka suudeta saavutada. Monopoliseerimine võtab järjest suurema ulatuse.
Kahjuks ei suuda me elulaadi ja põllumajandustootmise eesmärke lahutada. Ka peretalud, kus tootmises kasutatakse võõrast tööjõudu, edendavad tootmist, kuid enamik neist on jõudnud kunagiste mõisate tasemele. Ka Piistaoja talu on oma 250 lehma ja paarikümne töötajaga kujunenud uueks talumudeliks. Kui 100 000 lüpsilehma Eestis jääbki mõneks ajaks piimakvoodile piisavaks, jätkub sellest vaid 400-le Piistaoja talu sarnasele ettevõttele. Lisaks neile muidugi teistele loomaliikidele ja taimekasvatusele orienteeritud ettevõtted. Mõni tuhat ettevõtet otsustavad toiduainete tootmise Eestis. 1940. aastal oli aga 140 000 talu. Järelikult linliku elulaadi muutmiseks ja hobitalude kujundamiseks on suured võimalused. Ka nendes leitakse kindlasti vajadust mõne loomaliigi pidamiseks või taimekasvatuseks, kuid ärme nõua neilt plaanipärast tootmist või selle arendamist.
Pigem kõlbab loosung - tulge maale elama ja makske maksud omavalitsusele, aga tööd leiate linnadest.

O. Saveli

Loomakasvatus
   2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatus 2004. aasta I poolaastal

Veised
  5 T. Põlluäär. Saarte ja EPK Viss 2005
  7 T. Bulitko. Rahvusvaheline punase karja konverents Lõuna-Aafrikas
  9 K. Kalamees. Eesti maakarja kasvatajate suvepäevad C.R. Jakobsoni Talumuuseumis
12 T. Põlluäär. Taani lihaveistega tutvumas

Sead
14 R. Kaselo. Seakasvatajate üritusterohke suvi

Lambad
16 K. Vikat. 10. Lamba- ja kitsepäev Kurgjal
18 K. Vikat. Lambapügamiskoolitus ja villa esmane käitlemine Eestis
19 E. Sellis. Lamba- ja kitsekasvatajate õppereis Saksamaale

Hobused
21 A. Kallaste. Eesti tõugu noorhobuste ülevaatused 2005
22 K. Sepp. XI eesti raskeveohobuste päev

Söötmine
23 H. Kaldmäe, O. Kärt. Silo kvaliteedist
26 E. Rihma. Eluspärmi lisasöötmise mõju lehmade piimatoodangule ja sigimisele

Reisikirjad
28 V. Tikk. Muljeid Jersey saarelt
Eesti Tõuloomakasvatuse Liidus
29 O. Saveli. Tartu sügisnäitus ja TÕULOOM 2005

Kroonika
31 N. Haasma. Eesti holsteini konkurss Luigel
32 T. Bulitko. Lambro kümne-aastane

R. Toi foto