Tõuloomakasvatus 2005-1

Järgmine piir - 6000 kg - alistuski Eesti jõudluskontrolli piimakarjadele, 4000 kg eesti maakarjale, 10 000 kg üle 1000 lehmaga Põlva Agro karjale. Tuli uus Eesti rekord 10 736 kg Lea Puuri karjast ja palju rekordilisi näitajaid lisaks, nii et sellist aastat ei mäletagi. Õnnesoovid on asjakohased.
Samas kriibib hinge, et selliste tulemusteni jõuti alles 2004. aastal, kui 1980ndate aastate stardipositsioon lubanuks seda juba 2000. aastaks. Aga hoopiski mõtlemapanev on, et jõudluskontrollis on 95 karja, kus toodang jäi alla 3000 kg, sealhulgas 19 karjas isegi alla 2000 kg. Oli ka näiteid, kus veiste ja sigade jõudluskontrollis paberite abil püüti "rekordilisi" tulemusi saavutada. Demokraatia ja tahe eneseteostuseks läbisegi. Kui arvestada piima kogutoodangut ning jõudluskontrolli lehmade osatähtsust (88%) ja aastalehma toodangut, peaks kontrolliväliste lehmade keskmine jääma alla 3000 kg, et statistikaameti keskmist 5484 kg kätte saada.
Tahtsime avaldada loomakasvatuse andmeid maakonniti. Aga kuidas saab avaldada, kui statistikaameti andmeil Harjumaal pole linde, Viljandimaal sigu?! Kapitalil ei pidanud olema rahvuslikkust ega värvust, aga on. Väliskapitalil töötavad ettevõtted ei lubavat oma andmeid maakondades avalikustada. Eesti alandlikud seadused lubavad kõike, peaasi et investeeringuid tuleks. Kuhu rändab aga puhastulu, näiteks üksnes Hansapanga 2,8 miljardit?
Käsil on eelarvelise aretustoetuse jagamine. Vaidlused käivad selle üle, kes on ohustatud, kas tõug või osa sellest (üksikloomad). Annika Veidenberg võtab loomaomaniku seisukohad kenasti kokku oma artiklis. Ohustatuse määraks on emasloomade väike arv, keda veel kord eri aretusprogrammidega eri osadeks jagada on pentsik. Raha aga kannab võimu ja valitseb.
Kirgi on üles kütnud punasekirjude holsteinide kasutamine eesti punase tõu aretuses. Kui iseseisvuse esimestel aastatel võideldi nende vastu, siis viimaste aastate jooksul on neid soositud suurema piimatoodangu nimel. See on põhjustanud arusaamatusi ja veiste edasi-tagasi liikumist tõugude vahel. Järjekindlamalt liigume punasekirju tõu suunas, nagu see juhtus Rootsis ja veel liberaalsemas Norras, kus punase(kirju)sse tõugu kuulumist ei sega isegi must värvus. Eks Eesti ajalugu kinnitab seda või lükkab ümber.
Varsti lõpeb esimene kvoodiaasta ja veisekasvatajad on jälle ühe kogemuse võrra rikkamad uues plaanimajandussüsteemis.

Olev Saveli

Loomakasvatus
  2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatus 2004. aastal

Veised
  5 T. Bulitko. Tänavused parimad piimakarjakasvatajad
  8 T. Põlluäär. Veel kord punasekirjust holsteinist
  9 A. Veidenberg. Eesti maakari loomakasvataja pilgu läbi
10 M. Uba. Geneetilise hindamisega kaasnenud muutused 2005. a

Sead
12 V. Vare, O. Saveli. Erafarmi põrsakasvatuse majandamine

Jõudluskontroll
14 A. Pentjärv, K. Kersten. Jõudluskontrolli tulemustest 2004. aastal

Pidamine
19 A. Kaasik. Hobuste ja lammaste väljaheidete produktsioonist

Töötlemine
21 V. Poikalainen. Lähitutvus juustuga

Referaadid
24 D. Hanselmann. Kui noorlehmad piima ei anna
26 DHV. Tulevikus ELi ulatuses ühised näitusereeglid
27 Hollandi jõudluskontrolli andmeid

Kroonika
28 M. Voore. Piim laudast tarbijani
32 O. Saveli. Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu aastakoosolek

A. Juusi foto