TÕULOOMAKASVATUS

2014-4

Hea lugeja!

Ongi käes hobuseaasta jõulukuu, varsti vahetub aastaarv ja seejärel algab lamba-aasta. Mõlemad kenad põllumajandusloomad, kes sütitasid tõuaretajaid aretusühinguid looma. Hobusekasvatajaid jagunes isegi viie organisatsiooni vahel, valuliselt (tunnustati) anti tegevusluba isegi kuuendale (praegu ühe liikmega ühing). Järsud pöörangud EHSi juhatuses innustasid veel mõnd rühma taotlema paralleeltõuraamatu pidamise tegevusluba, lambakasvatajad vaid ühte lisaks. Olime uhked, et suutsime Eestis anda igale tõule aretuslikku teenust ühe aretusühingu poolt. Mis on lahti?

Eessõna pole koht, kus anda ammendav vastus. Peapõhjuseks on olnud aretusühingu juhtstruktuuride vahel tekkinud arusaamatused. Tegevuslubade taotlemine protestimärgiks on põnev, kuid killustamise tulemusena tekkivate pisiorganisatsioonide kulusid ei suuda väike liikmeskond katta.

Tõuraamatu pidamise ajalugu on pikk, Eestis möödub sellest varsti 130 aastat. Tõuraamat on kui organismi selgroog, kuhu kinnituvad külgmised luud ehk andmebaas tõulooma põlvnemisest ja kõikidest elukäigu sündmustest. Põllumajandusloomi peetakse toodangu saamise eesmärgil. Toodangut suurendatakse aretustööga, kus vanemate hindamise ja paaridevalikuga tagatakse suurema jõudlusega järglaskond. Hinnata saab aga registreeritud andmete alusel, mille tagab jõudluskontroll kui lahutamatu osa tõuraamatu pidamisest. Jõudluskontroll on tõuraamatu pidamise eelduseks.

Jõudluskontrolliga alustati Eestis peaaegu 100 aastat tagasi, kuid viimase 20 aasta tehniline areng on taganud isegi kahepoolse otsesideme farmi ja jõudluskontrolli keskuse vahel. Aga ikkagi napib arusaamist selle vajalikkusest. Eriti kummaline on suure osa eesti maakarja kasvatajate suhtumine. EL direktiivid ei kohusta jõudluskontrolli tegema, et keskkonnatoetust saada. Nõutav on aga veiste tõuraamatusse kandmine. Praegu on 600st tõuraamatu põhiosa lehmast jõudluskontrolli all vaid ligi 350. Mille alusel garanteeritakse 250 põhiosa lehma kuuluvus eesti maakarja kui ohustatud tõugu? Selleks on vaja olla jõudluskontrollis.

Edu kõigile lamba-aastal!

Olev Saveli

SISUKORD
Loomakasvatus

2 L. Jürgenson. Eesti loomakasvatus 2014. a III kvartalis
4 K. Kreegipuu. Põllumajandus suure poliitika tõmbetuultes
6 T. Post. Kui keskkonnasäästlik on Eesti põllumajandus?

Veised
7 E. Siiber. Mõningaid daatumeid ja persoone mustakirju karja aretuses taasiseseisvunud Eestis (järg)
9 A. Leesmäe, L. Meltsas. Ida-Euroopa kohtunike koolitus Sloveenias Bledis
10 K. Kalamees. Pipi geneetilised eeldused maatõu rekordlehmaks kujunemiseks

Hobused
12 A. Nilk. Eesti Hobusekasvatajate Seltsis on vaieldud kaua
13 K. Sepp. Parimad trakeeni tõugu noortäkud on Paxter Eestis ja sir Sansibar Saksamaal

Kitsed
14 A. Grünberg. Kitsekasvatus on ärkamas talveunest

Linnud
15 A. Lember. Eesti Linnukasvatajate Seltsi tegemisi

Söödad
16 H. Kaldmäe, A. Olt. Mükotoksiinid söödateraviljades

Seadusandlus
18 K. Uuskam. Aretusühingute maastik on rahutu

Referaadid
19 A. Bauer, M. Judas. Nuumkultide, emiste ja orikate rümpade kvaliteedi võrdlus
20 S. Dreschel, P. C. Schön, W. Kanitz, E. Mohr. Piimaveiste häälitsuskäitumine innafaaside ajal kahe erineva pidamisviisi korral
21 Uudiseid ajakirjast Vikingnews, nr 3, september 2014

Karusloomad
22 K. Kersten. Tšintšiljakasvatajad õppisid nahkade hindamist Kopenhaageni oksjonikeskuses
23 L. Taaler. Küülikute ja tšintšiljade sügisnäituse tulemused

Reisikirjad
23 T. Pikkmets, A. Rahuoja. Ülemaailmne šaroleekasvatajate kongress
25 R. Pikkmets. Šaroleeklubi õppereis Itaaliasse
27 J. Mättik, P. R. Rimmel, I. Kallas. Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi õppereis Kanadasse
30 M. Voitk, M. Keldo. Euroopa herefordi 14. konverents Šveitsis
 

M. Viirese foto
M. Viirese foto