TÕULOOMAKASVATUS

2003-3

Üle 10 aasta ühistegevust

Ajakirjas vaadatakse tagasi ühistuliste tõuaretusühingute tegevusele taasiseseisvunud Eestis. Enamikul neist olid eelkäijad vabariigi esimesest perioodist ning vaheorganisatsioonid, riiklikud tõulavad ja ühiskondlikud tõunõukogud, Nõukogude Liidu ajast. Et tõuaretuslikel eesmärkidel käidi koos vähemalt 2 korda aastas tõunõukogu koosolekutel, ekskursioonidel ja näitustel, polnud keerukas taastada ühistegeline aretussüsteem. Tõuseltside järjepidevust ei õnnestunud tõestada, mistõttu esitada ei saanud majanduslikke pretensioone.
Esialgu ei läinud hoopiski libedalt. Kuigi maakarja- ja linnukasvatajad taastasid oma seltsid 1989. a, kulus paar aastat ägedatele diskussioonidele. Tulevased eestvedajad polnud algul sugugi nii üksmeelsed. Eeskätt tuleb tunnustust avaldada vara- lahkunud põllumajanduse aseministrile pm-knd Jüri Kulbinile, kelle initsiatiivil alustati tõuloomade näituste korraldamist ja diskussioone eraomandil baseeruvate aretusühingute loomise üle. Tema tööd jätkas pm-knd Enno Siiber koos põllumajandusminister Harri Õunapuuga. Mõlemad ametnikud olid teaduskraadiga praktikud-tõuaretajad ja see aitas neil ette näha probleeme ja takistusi. Kaasa haarati kogenud praktikud (Tõnis Soonets, pm-knd Peeter Kibe, Kalju Hallik, Ain-Ilmar Leesment, Mihkel ja Andres Kallaste jt) ja teadlased (PhD Matti Piirsalu, dots Heldur Peterson, pm-knd Kalju Eilart, prof Harald Tikk, prof Olev Saveli jt). Väljatöötatud aretusorganisatsioonide mudel realiseerus praktikas.
Tähtsaks tuleb pidada, et agrotööstuskomitee reorganiseerimisel moodustati ka tõuaretusinspektsioon, mis esindas ja koordineeris riigi osa aretus- ühingutes ning hiljem jagas rahalisi vahendeid tõuaretuse toetuseks. Suur tänu selle eest tollastele põllumajandusministritele. Sellega säilitati jõudluskont- rolli ulatuslik levik, uuendati keskuse riist- ja tarkvara ning laboriseadmed, osteti sisse uued metoodikad. Agu Kööbi tegevus on suurt tunnustust väärt, kuigi liigne jõulisus põhjustas ka arusaamatusi.
Tunnustust tuleb avaldada ka noorema põlvkonna tõuaretajatele pm-knd Peep Piirsalule, pm-mag Käde Kalamehele, Riho Kaselole, Hillar Kaldile, Tanel Bulitkole, Tõnu Põlluäärele, Hillar Kaldale, Katrin Reilile, Tiina Varesele jpt. Suur tänu edumeelsetele loomaomanikele, kelle huvi ja tahe on innustanud aretusühingute tegevust efektiivsemaks muutma.

Olev Saveli

Sisukord

Loomakasvatus
   2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatus 2003. aasta I poolaastal

Veised
  4 K. Kalamees. Eesti maakarja arengu lugu
  7 T. Põlluäär. Fakte eesti punase veisetõu aretusest
10 E. Siiber, T. Bulitko. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu kujunemine
12 I. Kallas. 10 aastat eesti holsteinide lineaarset hindamist
13 T. Põlluäär. Vissi-suvi lõppenud
15 T. Bulitko. Eesti holsteini VISS 2003

Sead
16 R. Kaselo. 10 aastat ühistegelist sigade aretust

Linnud
17 M. Piirsalu. Eesti Linnukasvatajate Selts

Lambad
18 P. Piirsalu. Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja ühistegelise lammaste tõuaretuse taastamine

Eesti Tõuloomakasvatuse Liit
21 O. Saveli. 10 aastat ühistegelist tõuaretuse organisatsiooni Eestis

Söötmine
22 H. Kaldmäe, K. Ling. Mineraalelement seleen, kas toksiline või asendamatu?

Taastootmine
24 L. Majas, Ü. Jaakma. Kunstlik seemendus pakub uusi võimalusi

Pidamine
26 A. Kaasik. Taimede toiteelementide kaod ladustatud tahkest veisesõnnikust

Maailma loomakasvatus
27 E. Siiber. Piimakarja pidamisest Hollandis
29 T. Bulitko. 25. Euroopa holsteini konverents

Reisikirjad
30 N. Haasmaa. Farmerite õppereis Saksamaale


A. Juusi foto


 

PDF