TÕULOOMAKASVATUS

2002-2

Hea lugeja!

Eelmises numbris küsisime: kas ühinemisaasta? Nüüd võime vastata, et kahe ühistu (ETKÜ ja AÜ EPK) liikmed on jaatava otsuse teinud. Jäänud on mõned protseduurilised käigud. Ühise töö sujumine võtab kindlasti aega. Vaja on jagada funktsioonid ümber. Majanduslikus mõttes on ilmselt vaja pullid koondada ühte seemendusjaama. Sellega vabanevad lauda- ja laboripinnad, võib olla mõni hoone hoopiski. Kahe liitumisel peaks töömaht vähenema, tööjõudu vabanema, millest peaks kokkuhoid tulema. Teisipidi, mõnigi elujõus töötaja peab hakkama uut töökohta otsima. Aga nii on majanduses ikka. Kahtlematult võidavad loomaomanikud ja tõuaretusühing muutub tugevamaks. Nõuanne saab süsteemipäraseks.
Nõuandesüsteem pole Eestis veel välja kujunenud. Taasiseseisvumise järel politiseeriti igasugune põllumajanduslik tegevus maal. Lahenduseks peeti talude taastamist ja loodi nende tarvis nõustamine koos Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskusega. Loodi kinnine konsulentide ühing, mis kahjuks on mõnevõrra hääbunud. Paljudel ettevõtetel on oma vahendajad, nõuandjad. Kui toimusid konsulentide täienduskursused EPMÜ Loomakasvatusinstituudis, kogunes keskeltläbi 5 inimest, mõni kursus jäi toimumata, sest huvilisi polnud.
Siingi on territoriaalne printsiip ellu viimata. Eeskujuks saab võtta Soome, Rootsi jt põllumajandusmaid, kus maakondades on sõltuvalt piirkonna eripärast ja suurusest erinev arv ja eri spetsiaalsusega konsulendid. Ka Eestis olid sellised keskused olemas endistes rajoonides (praegu maakonnad). Kahjuks põllumajanduse tootmismahtude allakäik ja ebapopulaarsus kaotas need. Isegi keskastme põllumajanduskoolides on taime- ja loomakasvatuse õpe jäänud kõrvalalaks. Uus katse tehti Säreveres (Türi TMK), kui Strangko firma sisustas uue lüpsiplatsi piimafarmis. Sündmuse tähtsust kriipsutasid alla oma kohalolekuga vastsed haridus- ja põllumajandusminister.
On ikka kindel reegel küll, et õpe ja nõuanne peavad koos olema. Eestis seni mitte. On päris tavaline, et ülikooli õppejõu töökoormus peab jagunema õppe-, teadus- ja nõuandetöö vahel. Seni on välisabiprogrammid aidanud täienduskoolitust mitmekesistada ja hoidnud selle vastu huvi. Pole harvad ka ettekanded, kus tutvustatakse oma kodumaad, tundmata Eesti olusid. Kuulajatele oli huvitav - aga mida selle teadmisega peale hakata?
Ees seisab loomakasvatussaaduste, peamiselt piima ja liha otsemüügi legaliseerimine, mille kaudu täpsustuks võimalus suuremate EL kvootide taotlemiseks. Nii on vaja registreerida umbes 150 000 tonni piima ja mõnekümne tuhande tonni liha realiseerimine ja maksude tasumine. Arvatakse, et siin käivitub naabrivalve kõige efektiivsemalt. Tõsiselt on kahju, et piimatööstused kergekäeliselt jätsid ligi 2/3 piimatootjatest saatuse hooleks, vaatamata sellele, et nende kogutoodang moodustab 10% piima kogutoodangust. Kahjuks seegi osa tuleb puudu optimaalsest piimakvoodist.

Olev Saveli

Sisukord

Loomakasvatus
  2 M. Piirsalu. Loomakasvatus I kvartalis 2002. a

Veised
  4 K. Kalamees. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi üldkoosolek
  7 E. Siiber. Veiste aretusorganisatsiooni areng Hollandis
  9 R. Toi. Eesti lihaveisekasvatuses napib tõumaterjali

Linnud
10 H. Tikk. Aretustööst eesti vutitõuga

Hobused
11 H. Peterson, H. Pärtma. Tori ja eesti tõugu hobuste aretusväärtusest

Kalad
20 J. Kasesalu. Kalad koduloomade tervise ohustajana

Söötmine
24 O. Kärt, H. Kaldmäe, V. Karis. Silo proteiiniväärtuse hindamisest

Taastootmine
26 P. Padrik. Võimalikest arengutest Eesti karjakasvatuses

Referaadid
29 N. Haasmaa. Ärge kartke selliseid geenidefekte nagu CVM...

Eesti Tõuloomakasvatuse Liidus
30 O. Saveli. Aastakoosolekud tõuaretusühingutes


A. Juusi foto

 

PDF