TÕULOOMAKASVATUS

1998-4

Hea lugeja!

On lõppemas aasta 1998 ja on aeg mõelda tagasi möödunule. Nii hästi alanud aasta muutus Eesti põllu- mehele minoorseks suve teisel poolel. Sademeterikas juuli ja august võttis heina, andis küll ruloonsilo. Ega tulnud päris head põhkugi. Ja sellele järgnes piimahinna põhjendamatu allalaskmine. Sama toimus sealihaga. Veiselihahind oli ammu läinud. Õnneks linnukasvatuses on hinnad stabiliseerunud. Käib suur diskussioon põllumajandusele toetuste maksmise üle. Kahjuks on toetuse tähendus viidud teotuse tasemele. Senini pole paljud poliitikud uskunud vajadust süsteemselt reguleerida turgu, praegu vaieldakse üksikute võtete üle. Süsteemset lähenemist lükatakse sihipäraselt edasi. Tõuaretajatele jääb soovida vaid lootust, sest vaatamata poliitilistele manöövritele loomakasvatus Eestis jääb püsima. Tõuaretus peab nägema eesmärke aastaid, isegi kümneid ette. Eesti loomakasvatajatele tuleb anda au, et osati luua tõuaretusühingud, kus otsustajateks olete ise. Mõneti oli põhjendamatult kulukas erastamisprotsess, kuid ka siin oldi saatusest üle. Eraomandil baseeruvad tõuaretus- ühingud on iseseisvad ja teevad oma otsused iseseisvalt ja sõltumatult. Oleme jõudnud uude etappi, kus tuleb vaadata tulevikku. Jääb küsida, kus on Eesti tulevik? Eks ikka Euroopa Liidus. Seal peame olema ka tõuaretuses võimalikult iseseisvad, et otsustada oma riigis toimuva üle. Kogemused eelmisest liidust on veel meeles. Majanduslikus mõttes on vaja üht tugevat äriühingut, kuhu koonduksid vähemalt veise- ja seakasvatajad, aga võib olla isegi teised. Tõuseltsid oleksid eraldi mittetulundusühingutena. Need ühendaksid looma- omanikke, konsulente, ametnikke ja teadlasi, kes on huvitatud ühe tõu või loomaliigi käekäigust. Eks enamik tõuseltse ongi praegu huviliste ühendus, kus majanduslik tegevus ei ole peaeesmärk. Äriregistrisse on kantud Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, kuhu on liitunud eesti holsteini, eesti peekoni ja eesti maakarja kasvatajad. On toimunud rida läbirääkimisi, kuidas liituvad nendega eesti punase tõu aretajad. Ilmselt teevad oma otsuse ka Eesti Tõuseakasvatajate Ühistu omanikud. Tõuseltsidena jätkavad kõik. Otstarbekas oleks, kui seakasvatajad läheksid edasi koos ühe tõuseltsina. SOOVIN TEILE KÕIGILE OPTIMISMI, ET 1999 ANNAB IGASSE PERESSE TAGASI MAJANDUSLIKU TASAKAALU!

Olev Saveli 

Sisukord

Veised
2 E. Siiber. Eesti Mustakirju Karja Aretusühistu ja Eesti Peekoni
Tõugu Sigade Aretusühistu ühinesid
4 J. Samarütel. Karja reproduktsioonivõrrand ja selle  neli  faktorit
5 K. Kalamees. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi 1998. a. töödest ja tegemistest

Sead
7 K. Eilart. Eeldused sealiha ökonoomseks tootmiseks

Linnud
8 M. Piirsalu. Linnukasvatajad teaduskonverentsil Vilniuses

Karusloomad
9 S. Kangur. Karusloomade hindamine kui  aretusväärtuse põhiline tegur
11 H. Tikk, M. Sildnik. Oranžide küülikute saamislugu
12 S. Kangur. Põhjamaade karusloomakasvatajate konverentsist Bergenis

Mesindus
13 H. Kalda, I. Nõmmisto. Mesindus Eestis 1996-1997

Söötmine
15 O. Kärt. Tärklis mäletsejaliste söödaratsioonis
17 A. Kaasik, H. Kask. Taludele sobivatest teraviljaveskitest

Piimandus
18 M. Henno, A. Olkonen. Eestis turustatavad lüpsiseadmete pesu- ja desoained

Jõudluskontroll
20 A. Pentjärv, K. Ilves. Uuendused jõudlus- kontrollis

Reisikirjad
21 O. Saveli. Euro Tier '98 Hannoveris
22 H. Viinalass. Loomakasvatust saab tutvustada mitmeti

PDF